Lihu rahvast ja ajalugu on uurinud pr. Helju Linder, kelle koostatud Jüri Linderi järglaste sugupuu esialgne skeem (1989) oli otseseks tõukeks minu praegusele sugupuuhuvile (skeem leidus vanaemast järgi jäänud paberite hulgast).
Loosalu talu sai üleöö tuntuks 2000.a kevadel, kui 15. aprillil sooritas politsei sinna äkkrünnaku ja vallutas narkolabori, milles vältimaks kinnivõtmist tegi endale otsa peale Imre Perli, kes mõned aastad varem oli kuulsaks saanud oma koostatud andmebaasidega.
Tundsime siirast austust nende ees, kes
mööda sinna viivat mülgasrada kohale ja pärast jälle
ära olid käristanud vagunelamu
(mille sees Perli labor teatavasti paiknes).
Mul tuli mõte (nagu alati, liiga hilja), et oleks pidanud võtma
Perli andmebaasist
koopia CD-le ja riputama selle paelaga
mõne lähema puu otsa nagu ohvrianni.
Rahvasuu järgi tuli Rootsi ajal Lihulast mees, kelle nimi oli Jaan ja rentis Kaiu mõisa ääremail maatüki ning rajas kodu. Tema poja nime järgi hakati talu nimetama Jüri taluks. Varsti pärast Lihula Jaani asus üks tema järglastest, nimega Mihkel, isa talu sauna elama ja laiendas selle omaette Mihkle taluks.Pärimusest ei selgu, kas Jaan asutas Lihu küla või oli see varem olemas. Minu isikliku arvamuse kohaselt võib Lihula-pärimuses kahelda, kuna tegu on ilmselt sekundaarse pärimusega: st. pärimuses arvatakse, et Lihu küla nimi on tekkinud Lihula järgi, aga küllap on see külanimi siiski iseseisev. Nimelt on sealkandis teisigi Lihu-nimelisi kohti, nt. Lihuveski Lelle lähedal Velise jõel. Ka võib oletada, et Lihula nimi oli ennevanasti midagi muud kui praegu: Lihula saksakeelne nimi oli Leal; saksakeelsed nimed olid Eesti oludes väga sageli väga vanad ja muutumatul kujul säilinud eestikeelsed nimed.Jüri ja Mihkle talud pärandati isalt pojale või poja puudumisel tütrele. Neis taludes elas üks sugu kuni 1949. aasta märtsikuuni - põliselanike kulakuks tegemiseni.
1978. a haldusreformi käigus kaotati ametlikult Lihu küla ning arvati kuuluvaks Vana-Kaiu küla alla. Vana-Kaiu omakorda on Kaiu küla uus nimi; seal paikneb Kaiu mõis ja algne küla. Praegune Kaiu alevik oli ennevanasti hoopis Kasvandu küla. Segadust kui palju...
Lihu külas oli neli talu: Kaiu mõisa poolt lugedes Mihkle, Jüri, Juhani ja Matsi. Arvatavasti oli kogu külarahvas omavahel suguluses; nooremaid, kes külla ei mahtunud, asusid elama ka Kaiu mõisa väljale (Lihu küla paikneb metsa sees) või veelgi kaugemale, Kaiu Salutaguse külla või mujale.
Olime käinud ainus kord Lihus 1984. a augustis, mil seal elas paikselt veel neli inimest. Neist kahe kauge sugulasega, kes elasid Juhanil, oli minu vanaema kirjavahetuses. Nüüdseks on nad ilmselt kõik surnud. [2001. a sügisel oli üks siiski veel elus.] Rõõm oli siiski tõdeda, et küla täiesti välja surnud ei ole, neljast talust kaks-kolm on asutatud (Jüri talu on hävinud).
Muudatusi võrreldes 1984. a: Juhani
rehielamust (1878) järel vaid kivivare (oli 1984.a veel osaliselt
katusega); Jüri kõik hooned peale aida kadunud (1984.a mäletaks
ma nagu justkui ka üht eluhoonet); Mihkli rehielamu varemetel vastu
suurt lauta olnud küün paari aasta eest maha põlenud;
Mihkli teenijamaja silikaatkividega vooderdatud.
See oli mõneti kergem (kuigi pikem)
sõit, sest
igal pool oli tee olemas ja ma sõitsin
enda, mitte laenatud rattal.
Liho Jaanil (1656-1738) teada 509 järeltulijat 11 põlves.
Vaarema Liisa Velberg töötas pikka aega Mihkle taluteenijana ja elas seal veel 1930. aastate lõpus.
Kaiu
mõisa juures on alles bussipeatuse silt "Kaiu kolh."
Kaiu mõisast paari kilomeetri kaugusel
asuv Kaiu ise (st. end. Kasvandu küla) on hämmastavalt ilus asula,
neil on hoolimata kolhoosikorra kadumisest viimasel ajal kaunis hästi
läinud. Kuigi poes müüdi ainult Balbiino jäätist,
mis minu arvates ei kõlba üldse süüa.
Kaiu omaaegseks suurimaks vaatamisväärsuseks
ja rikkuse allikaks oli seafarm, mille mahajäetud hiigelhoone praegugi
aleviku Juuru-poolses servas kõrgub. Jah, just kõrgub, sest
ehitisel on kõrge torn ning torni otsas on kunagi olnud tulikiri,
mis pimedas öös on üle poole Raplamaa säranud (mul
nüüd küll ühtki teist tulikirjaga kaunistatud põllumajanduslikku
asutust meelde ei tule). Tulikirjas seisab sõna 'Kaiu', siis sea
pilt, siis 'farm'.
Juuru kirikul on kooris kolmikaken, mis veel esines ainult paaril Kesk-Eesti
kirikul nagu Türi ja keskaegsel Rapla kirikul (seda, et viimane lammutati
1899, üks hiljutine Eesti kirikute raamat ei maini).
Tolle teise reisi põhiline eesmärk
oli värvida järjekordselt vaarema hauaplaadi tekst üle ning,
kui aega üle jääb, kaardistada
Juuru surnuaeda. Viimast me oluliselt
ei jõudnud, kuna eks väsimus tikkus peale ning hauaplaadi värvimine
kestis oma kaks
tundi. See-eest sai kena ning ometi ükskord
leidis mu kuulumine Rahvusvahelisse Plastmudeliehitajate Ühingusse
ka praktilise
väljundi :-) st. tean, mispidi väikest
pintslit käes hoitakse ja vähema sodimisega hakkama saab. Eelmise
aasta kogemustele
tuginedes võtsin seekord hauaplaadi
sülle ja istusin selga mugavalt vastu üht kaske toetades, värvitopsi
pistsin
mutimullahunnikusse. Oli suhteliselt mugav.
Eelmine aasta oli plaat olnud maas ja mina kummargil selle kohal. Ei soovita
järgi
teha. Eelmise aasta värv (Humbroli
läikiv must akrüülvärv) oli täies ulatuses maha
tulnud. Arvasin, et ju selles on süüdi asjaolu,
et akrüülvärv jne, vahest
ei ole see ikkagi eriti ilmastikukindel; ja kuna ma eelmisel aastal tähti
puhastades leidsin sealt
kunagise kuldvärvi jäänuseid,
siis otsustasin seekord värvida kuld-emailvärviga. Kui ma seal
värvisin (ja vend mind lõbustas; oli
surnuaia kohta kohatult lõbus,
aga õnneks kedagi polnud kuulmas), läks keegi prügihunniku
juurde mööda ja küsis mu käest, kas
ma teen seda raha eest või omaks
lõbuks, ning jäi väga kurvaks, kui kuulis, et omaks lõbuks.
Ma siis lohutasin, et juuni algul oli
Lelle surnuaial silt, et enne surnuaiapüha
käib seal ringi keegi, kes seda tööd 30 kr/täht teeb.
Siis hakaksin mõtlema, et kui
numbrid ka sisse arvata, teeb see ühe
keskmise plaadi kohta oma 900 krooni, mis on kahe tunni töö eest
väga suur summa.
Vahest siiski tehakse numbrid pealekauba.
Oleks pidanud ütlema, et hind sõltub sellest, kas plaadi saab
sülle võtta või mitte.
Juuru surnuaed (uus ja vana) on nii suur, et ega seal üleskirjutamise või läbiuurimise eesmärgil paari tunniga midagi jõua. Kui saaks kohaliku kooli kodulooringile surnuaia kaardistamise projekti ette sööta ja näiteks internetti riputada, siis vast oleks tore. Mitmed ameerikamaa surnuaiad on internetis (st. tekstid ristidel ja plaatidel). Juuru vana surnuaia tagumine osa on ikka samasuguses dzungli seisundis kui oli vanasti kogu vana surnuaed, puud kukkunud aedadele peale jne. Aga säilinud ristidel on väga huvitavaid tekste. Oleks pidanud seal ringi kolistamiseks vähe toekamad riided selga panema. Aga oli kaunis palav päev.
Selle jutu juures GPS-kaarti ei ole, sest vend oli laenanud oma GPSi nädal varem mulle ning ma lihtsalt unustasin selle kaasa võtta.
Pildid: Indrek Valdre (4x vähendatud)
Seda lugu on loetud alates 1. VIII 2001
korda.